Missouri Spay / Neuter Group plaanib oma uues ruumis kasvada
Ma eeldasin, et Northlandi loomakaitse ühingut on raskem leida. Ma olen lõppkokkuvõttes kurikuulsa kohutava suunaga - kui lähen kuhugi, kus pole kunagi käinud, annan endale vähemalt 30-minutilise puhvri, et eksida, laagrid taastuda ja loodetavasti jõuda sihtkohta vaid kümme 15 minutit hiljaks jäänud.
Kuid päikesepaistelisel sügislõunal, kui sõitsin Põhja-Kansas City eeslinna Gladstone'i, ei pidanud ma mitu korda mööda kvartalit ringi sõitma, et leida Northlandi loomakaitse selts ehk NAWS, mis mulle öeldi spay ja kastreeritud kliinikus erinevalt teistest. Väljas hoidsid kassi- ja koerakostüümides inimesed silte ja lehvitasid mööduvatele autodele. Vahepeal rokkis ansambel Knock Kneed Sally parklas, kus naine ja tema koer tantsu löövad.
Olin kindlasti õiges kohas.
Pidustuste põhjus: NAWS tähistas mittetulundusühingu uue hoone ametlikku pidulikku avamist, mis on iseenesest muljetavaldav struktuur. Endises tippklassi kodusisustuse kaupluses on kahekorruselises majas suured aknad, läbivaadatud siseõu ja isegi väike torn, mis annab kohale peaaegu uhke tunde. Suurelt teelt hõlpsalt nähtaval sildil on paksus purpurses kirjas kiri “NAWS Spay Neuter Clinic”.
Sees on kliinik soe ja vastutulelik. Seinu kaunistavad rikkalikult värvilised kasside ja koerte portreed, samal ajal kui lilled külgnevad vastuvõtu ääres. Minust paremal märkasin 'sviiti', kus elasid NAWSi elaniku 'kliiniku boss' John Doe, kena pruun tabby, kes elab selgelt head elu, samuti lemmikloomade butiik, mis on suuresti täidetud annetatud esemetega, mida abivajavad pered saavad on tasuta.
Kui ma leidsin üles NAWSi energilise asutaja Goldie Arnoldi, osutas ta kiiresti, et NAWS pole teie keskmine steriliseerimata kliinik. Ta nautis uhket päeva koos mitme külalisega teise korruse sisehoovil, kuid tervitas mind nagu vana sõpra ja näitas mulle ringi, nõudes, et võtaksin koogi.
Nüüd, kui NAWSi uus asukoht on ametlikult töökorras, on Arnoldil selle ruumiga suured plaanid. Endiste omanike hooletussejätuks lagunenud maja taastamiseks kulus kümneid tuhandeid dollareid ja lugematuid vabatahtlike tunde. Tasub mainida, et lisaks NAWS-i juhtimisele on Arnoldil ka täiskohaga töökoht, nagu ka enamikul teistel vabatahtlikel ja veterinaararstidel, kes sõidavad palju miile, et pakkuda kassidele ja koertele odavaid spay- ja kastreerimisteenuseid kolmel päeval nädalas kl. NAWS.
'See on armastuse töö,' ütles Arnold mulle.
Ja see sünnitus kestab. Kuigi spay- ja kastrikliinik on täielikult töökorras, nagu ka mikrokiibiteenused, on paljud teised NAWS-i valdkonnad alles väljatöötamisel. Teise loo läbimisel selgitas Arnold, kuidas ruumi kasutatakse mittetulundusühingute tasuta koosolekuruumina ja vannituba muudetakse koerte hoolduseks mõeldud spaaks. Ka ülakorruse seinu ääristasid kunstnik Dean Russo värvilised väljatrükid, mis kujutasid stiliseeritud kasse ja koeri.
Allkorrusel kasutataks koerte kuulekusetundide korraldamiseks keldriruumi ja läbivaadatud tagumine terrass oleks lõpuks kassi kohvik, kus külalised saaksid nautida latte või mõnda teed ja 'rentida' aega lapsendatava kassiga. Sel päeval õpetas mees siseõuel lemmikloomade CPR-tunde ning Parkville'i loomade varjupaiga Friends vabatahtlikud hoidsid käes kahte lapsendatavat kassipoega, kelle nad olid kinni püüdnud ja sotsialiseerusid.
'Sa kiindud, kas pole?' Ütlesin ühele naisele, kellel oli muljetavaldavalt rahulik must kassipoeg ja ta noogutas.
'Meil oli aasta tagasi meie verandal hulkuv näitus,' lisasin ja kasutasin võimalust rääkida oma üheaastasest kiisust Salvadorist.
Naise silmad läksid suureks ja ma sain seostada: kassiinimeste jaoks on meie otsene mure looma heaolu. Kuidas see lugu lõppes? Kas kiisu leidis hea kodu? Kui ütlesin naisele, et Salvador on endiselt meiega, terroriseerib teisi kasse ja on üldiselt igapäevaselt jumalik, nägin, et ta on koheselt kergendatud.
Kui me tagasi sisse läksime, tegi Arnold mulle ringkäigu kliinikus, kus spetsiaalsed loomaarstid sooritasid steriliseerimis- ja kastreerimisprotseduure, selgitades, kuidas kohalik haigla oli hiljuti annetanud mitu olulist varustust. Kui suundusime tagasi fuajeesse, peatas üks kliiniku vabatahtlik Arnoldi ja esitas talle kingituse: pisikese hõbedase käpajäljendiga võlu.
'Sa poleks tohtinud seda teha,' ütles Arnold naeratades ja silmad säramas.
Sel hetkel ilmnes NAWSi missioon: see on selline koht, kus inimesed vaatavad mitte ainult kasse ja koeri, vaid ka üksteist - ja see muudab selle kindlasti eriliseks.
Kõik fotod viisakalt Natalie Dameron.